Üürnike liidu teavitused meedias 7. ja 8. oktoobri
07.10.2021
Eesti Üürnike Liit avaldas 7. oktoobril 2021 Eesti Päevalehes ja sama päeva Õhtulehes sisuturunduslikud tekstid sundüürnike olukorrast kohalike omavalitsuste valimiste eel ning tuleviku väljavaadetest omandireformi ülekohtu heastamisel. Samad reklaamid ilmusid 8. oktoobri Linnalehes nii eesti kui ka vene keeles. Esitame siinkohal EÜL levitatud teksti ja ajalehtedes ilmunud versioon

 

Sisuturundusartikkel Õhtulehes 7. oktoober .21

Sisuturundusartikkel Linnalehes (vene keeles) 8.10.21

 

Sundüürnik! Mõtle, enne kui lähed hääletama!

 

Valimislubadusi lugedes selgub taas kord, et omandireformis kodudest ilma jäetud kaaskodanikke – üle 22 000 perekonna – on meeles pidanud vaid Eesti Keskerakond.

 

Keskerakonna valimisplatvormis öeldakse: „Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.“

 

Ühegi teise erakonna valimislubadustes sõna „sundüürnik“ või „sundüürnike kompensatsioon“ ei esine.

 

Kuid ka Keskerakonna platvormis ei ole täpset viidet, kuidas erakond ebaõiglust heastada kavatseb. Hea siiski, et vähemalt mõte riigi poolt ära võetud elamispindade kompenseerimisest on valimislubaduseks saanud.

 

Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonileppesse omandireformi ebaõigluse teemat sisse ei toodud. Kuigi üürnike liit tuletas suurte rahvahulkade ees lubadusi jaganud poliitikutele oma nõudmisi korduvalt meelde. Kuigi Keskerakond on selle teemaga tegelnud ja valimislubadusi jaganud juba üle veerand sajandi. Ja sundüürnikud on alati erakonnale oma hääled andnud.

 

Ükski ühepoolne usaldus ei kesta igavesti. Nüüd lõpuks lubatakse ebaõiglus heastada. Rohked üürnike liidu poole pöördujad enam lihtsalt niisama pisaraid ei usu – küsitakse nõudlikult, kus on riigieelarve rida, mis seda lubadust katab? Sest õigekeelsuse sõnaraamatu järgi tähendab heastamine tehtud kahjude ja süü heastamist. Riigipoolse süü omaks võtmiseks piisab ehk ülekohtu tunnistamisest ja vabandamisest, kuid kahjude heastamine nõuab reaalselt tekitatud kahju kinni maksmist. 22 000 Eesti Vabariigi poolt represseeritud perekonda ei ole naljaasi. Seda on vähemalt kaks korda rohkem kui Stalini aegseid küüditatuid, kes riikliku sunniga kodudest ilma jäeti.

 

Kas valitsuspartner Reformierakond on nõus kaasa tegema, mida Keskerakond otsesõnu lubada julgeb? Lubadus tähendab ju, et ilma igasuguse kompensatsioonita loovutatud elamispind tuleb välja maksta.

 

Vähemaga sundüürnikud ja nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit ei lepi. Meie hulgast lahkunud kaaskodanike puhul saaks kompensatsiooni sundüürnike järgmine põlvkond. Niisamuti toimus see omandireformi käigus endiste omanike puhul.

 

Detailid selguksid sundüürnike esinduse ja valitsuse töörühma vaheliste läbirääkimiste käigus. Taolisi läbirääkimisi kevadel lubati, kuid sügisel tibude lugemise ajaks on selgunud, et sundüürnikke on püütud järjekordselt uinutada. Keskerakonna esindajatel vaba hetke ei leidunud, et valimiste eel sundüürnikele sõnumeid jagada.

 

Sundüürnikud on Eesti Vabariigi maksumaksjad, kes samuti riiklikke institutsioone ülal peavad. Samas pidid sundüürnikud ainsatena oma kodud annetama Eesti riigi taastamise altarile. Kui kaua nad ootama peavad? Veel kolmkümmend aastat? Ega kodanike õigustatud nõudmised kuhugi kao!

 

Siiski, hüvitusmeetmete temaatika on valitsuse töölauale juba jõudnud. On lubatud kaaluda lahendusi ja analüüsida võimalusi. Järgmine sisuline arutelu peaks valitsuskabinetis aset leidma hiljemalt selle aasta novembris.

 

Seega jääb neil, kes poliitilise otsusega lükati halastamatult ja karistamatult ülekohtuse omandireformi keerisesse, üle vaid jälle oodata. Et näha, kuidas Keskerakonna poliitikud oma valimislubadusi täitma hakkavad, kaasates teisi koalitsioonipartnereid – nii nagu on oma lubadusi valijate ees silmnähtavalt täitnud Reformierakond (näiteks vanemahüvitis) või Isamaaliit (pensionsammaste lammutamine) – samuti rahaliselt päris kallid lubadused. Kõike saab, kui väga tahta! Täpselt samuti, nagu tahtsime oma riiki, ja ka sundüürnikud panustasid oma elu ja vara selle riigi loomisesse. Seetõttu soovib kodudest väljaaetud perekondade esindusorganisatsioon läbirääkimiste protsessis osaleda ning õiglase lahenduse leidmisel nii valitsusele kui ka kohalikele omavalitsustele abiks olla.

 

Tõehetk saabub 2023. aasta riigikogu valimistel.

 

Kui selgub, et sundüürnikele on taas vaid tühja lubatud, oleme sunnitud pöörduma nende erakondade poole, kes on nõus heastama Eesti Vabariigi rängima kuriteo – otse öeldes pogrommi eestlaste kodude kallal. Kümnete tuhandete sundüürnike ja nendega seotud inimeste hääled sobiks ju hästi kas EKRE-le või värskele Eesti 200-le. Isegi Reformierakonnale, kes võiks oma koalitsioonipartnerit aktsepteerida nii suurt inimhulka puudutavas küsimuses. Ja miks mitte ka SDE-le, kui see erakond tardumusest ärkab ja leiab, et eluasemepoliitika on vägagi sotsiaaldemokraatlik teema. Eestlaste kodu väärtust peaks hindama iga erakond.

    

1997. aasta 17. septembril ütles majandusminister Jaak Leimann riigikogus, et umbes 100 000 on neid, kes elavad tagastatud majades ja ei saanud kasutada oma EVP-sid korteri erastamiseks ning jäid sellega ilma nimetamisväärsest summast. Mis tähendab, et need pered vaesustati täiesti teadlikult. Eesti on nende ees võlgu ja peab selliste perede küsimuse finantsiliselt kompenseerima õigusriigile kohaselt.

Siinkohal pole vaja halvustada sundüürnikke kui mingit tasuta tahtjate seltskonda – makske kõigepealt sundüürnikele võlg kinni! Eriti ei tasuks neil, kes ise või kelle vanemad erastasid oma korterid, tulla sundüürnike üle tänitama.

 

Valitsuse poolt tellitud ja 2021. aastal valminud Tallinna Ülikooli teadlaste uurimuses öeldakse: „Suurte reformide puhul on see, et kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, tegelikult paratamatu, kuid antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks. Pealegi on Eesti riik deklareerinud omandireformi aluste seaduses spetsiaalselt, et omandireformiga, mis on suunatud ebaõigluse heastamisele seoses ei tohi tekkida uut ebaõiglust. Sellest lubadusest pole suudetud kinni pidada.“

 

Teadlaste töö tõestab, et ülekohus on sündinud ja Eesti riik ei ole suutnud seda ära hoida – erinevalt mitmest teisest Ida-Euroopa riigist, kus sarnast olukorda valitsused tekkida ei lasknud.

 

Seega Eesti Vabariigi valitsus on jätnud omandireformi aluste seaduse ühe põhiklausli – ülekohus on keelatud – täitmata. Valitsus ei saa nii karmi hinnangut eirata ja peab asuma sundüürnike hüvitisnõuetega tõsiselt tegelema. 

 

Kohalikud valimised näitavad, kas omandireform kutsub esile ühiskondliku debati ja kas see saab riigikogu valimisteni jäänud aja üheks tõsiseks arutlusteemaks. Riigikogu valimistel ei pruugi sundüürnikud oma häält Keskerakonnale enam anda.

 

Eesti Üürnike Liit

Vaata ka www.kodueest.ee

 

Pildiallkiri: Pilt on tehtud sundüürnike piketil 2001. aastal, kui omandireformi algusest oli möödas 10 aastat. Tänaseks on möödunud 30 aastat. Foto EÜL arhiivist

Bänner