Thea Grepp: Tuleviku juured on minevikus
07.12.2020
Reformide ja erastamise algusest täitub varsti 30 aastat, kuid sundüürnikele pole ikka veel kompenseeritud tekitatud materiaalne ja moraalne kahju. Nüüd nimetatakse meid küll rahandusministeeriumi paberites “reformide käigus ebaõiglaselt koheldud elanikkonna grupiks”. Sellega tunnistab riik tekitatud ebaõiglust, ülekohut, mille osaliseks said need üürnikud, kellelt justiitsvägivallaga võeti võimalus erastada üldistel soodustingimustel oma kasutatav eluruum.

Erastamise läbiviimist sellisel viisil nagu seda toona tehti, ei luba Eesti Vabariigi seadused. See on vastuolus nii Eesti Vabariigi põhiseadusega, mis nõuab inimeste võrdset kohtlemist, kui ka Omandireformi aluste seadusega (ORAS), mille § 2 lg 2 ei luba tekitada uut ülekohut. Seadused on aga täitmiseks kõigile ja seaduse kaitse peab olema ka tagatud kõigile. Vähemalt euroopalikus õigusriigi tähenduses. Kuid praeguses olukorras seaduste kaitse ei laiene sundüürnikele ja see on lubamatu.

 

 

Sundüürnikelt kodude võtmist nimetatakse tihti küüditamiseks, aga see ei olnud küüditamine. Küüditamine on inimese sunniviisiline viimine uude elukohta. Meid,  sundüürnikke, ei viidud kuskile ja mingit uut elukohta meile ei antud. See, mis tegelikult toimus, oli ja on pogromm ühe osa Eesti elanike suhtes. Pogromm on inimeste kodudest väljaajamine vaenu ja vihaga. Paljud kindlasti mäletavad neid vihakõnesid, mis pidid õigustama inimestelt kodude võtmist. Näiteks oli siis üks valjuhäälne kõneleja Trivimi Velliste.

 

Sundüürnikud on poliitiliste repressioonide ohvrid. Meid pandi nagu hüvitama Teise maailmasõja kahjusid, aga meie pole ju süüdi ei sõja puhkemises ega selle tagajärgedes. Nii pogrommid kui inimestelt kodude võtmine on aegumatud kuriteod. Selleks, et tunnistada reformide käigus tehtud kuritegu, on vaja poliitilist otsust. Just seda poliitilist vägivalda oma rahva kallal pole tänaseni julgenud ükski valitsus tunnistada. Vaid Keskerakond on kestvalt tunnistanud seda ebaõiglust ja ülekohut ning kinnitanud ka vajadust seda heastada.

 

Selleks, et sundüürnike probleemilt tähelepanu kõrvale juhtida, hakatakse rääkima hoopis Siberisse küüditatutele tekitatud kahjudest. Nii Siberisse küüditatud kui ka sundüürnikud on tõepoolest mõlemad poliitiliste repressioonide ohvrid, kuid neile tekitatud kahju tuleb siiski vaadelda eraldi ja kahjunõue tuleb esitada kahju tekitanud riigile. Seepärast nõuavadki sundüürnikud nendele tekitatud kahjude hüvitamist Eesti Vabariigilt.

 

Sundüürnikud kogusid üle viie tuhande allkirja, mis esitati 2016. aastal Riigikogule. Selle tulemusena moodustati küll Omandireformi Valitsuskomisjon, aga sundüürnike olukord on siiani endine. Kuna sundüürnikud oma kodusid tagasi ei saa, sest õigusriigis on mõeldamatu, et saaks kellelegi tagasi anda eilset või viiekümne aasta tagust vara füüsiliselt, siis tuleb tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kompenseerida majanduslike meetmetega, sh rahaliselt.

 

Materiaalse kahju aluseks saab olla äravõetud korteri väärtus praegustes hindades. Lahendamata see olukord ei tohi jääda. Ja mitte vaid sundüürnike pärast! Sest kui üks kord võis inimesi ilma kohtuotsuseta kodudest välja ajada, siis miks ei või seda teha ka tulevikus uuesti ja korduvalt. Eestimaal poleks enam kellelgi kindlust, et tema kodu on ikka tema kodu. Rahvusvaheliste õigusnormide järgi on inimestelt kodu võtmine genotsiid ja see on aegumatu kuritegu. Küüditamiste aastapäevade mälestusmiitingutel öeldakse alati, et see ei tohi enam kunagi korduda, aga keegi ei mõtle selle peale, et see on juba kordunud. Ainult et 1990.-ndatel aastatel polnud represseerijateks okupatsioonivõimu esindajad, vaid meie oma Eesti poliitikud ja võimukandjad. Seepärast peavad meie tänased poliitikud ka selle probleemi lahendama ehk

täpsemalt – tunnistama avalikult tehtud vigu ja vabandama ning heastama nii moraalse kui otsesed ainelised kahjud reformide käigus ebaõiglaselt koheldud inimestele.

 

Tuleviku juured on minevikus ja nagu kirjutas sotsioloog Andrus Saar vabariigi presidendi akadeemilise nõukogu toimetistes „Eesti edu hind“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2005, lk 70): „Kui  hoolimatus teatud elanikkonnagruppide suhtes muutub riiklikuks poliitikaks, siis õige pea saab mööda eduraportite aeg. Inimeste mured ei ole võetud tuulest ning tuul neid lihtsalt ära ei puhu. Miski ei muutu enne, kui võim ei teadvusta murede põhjusi ning ei hakka väärtustama iga inimest ja tema probleeme.“

 

https://epl.delfi.ee/artikkel/91898191/mis-saab-homme-thea-grepp-oiglane-eesti-heastaks-sunduurnikele-tehtud-ulekohtu?

 

Thea Grepp,

Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige

 

Eesti Üürnike Liidu märkus: Siin esitatu on Thea Greppi (autor) ja Vello Rekkaro (toimetaja) originaaltekst. Artikkel saadetud novembris 2020 Eesti Päevalehele, ilmus lühendatuna Delfis 7.detsembril 2020 ja Eesti Päevalehe paberkandjas 8.detsembril 2020. Delfis ja EPL paberkandjas olid erinevad pealkirjad.

  

Bänner