• Sisuturundus 7.10.21

    Üürnike liidu teavitused meedias 7. ja 8. oktoobril

    Eesti Üürnike Liit avaldas 7. oktoobril 2021 Eesti Päevalehes ja sama päeva Õhtulehes sisuturunduslikud tekstid sundüürnike olukorrast kohalike omavalitsuste valimiste eel ning tuleviku väljavaadetest omandireformi ülekohtu heastamisel. Samad reklaamid ilmusid 8. oktoobri Linnalehes nii eesti kui ka vene keeles.

    Reklaam_õhtuleht.JPG

     

    Reklaam_linnaleht.JPG

     

     

    Esitame siinkohal EÜL levitatud teksti ja ajalehtedes ilmunud versioonid.

     Sisuturundusartikkel Õhtulehes 7. oktoober .21

    Sisuturundusartikkel Linnalehes (vene keeles) 8.10.21

     

    Sundüürnik! Mõtle, enne kui lähed hääletama!

     

    Valimislubadusi lugedes selgub taas kord, et omandireformis kodudest ilma jäetud kaaskodanikke – üle 22 000 perekonna – on meeles pidanud vaid Eesti Keskerakond.

     Keskerakonna valimisplatvormis öeldakse: „Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.“

     Ühegi teise erakonna valimislubadustes sõna „sundüürnik“ või „sundüürnike kompensatsioon“ ei esine.

     Kuid ka Keskerakonna platvormis ei ole täpset viidet, kuidas erakond ebaõiglust heastada kavatseb. Hea siiski, et vähemalt mõte riigi poolt ära võetud elamispindade kompenseerimisest on valimislubaduseks saanud.

     Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonileppesse omandireformi ebaõigluse teemat sisse ei toodud. Kuigi üürnike liit tuletas suurte rahvahulkade ees lubadusi jaganud poliitikutele oma nõudmisi korduvalt meelde. Kuigi Keskerakond on selle teemaga tegelnud ja valimislubadusi jaganud juba üle veerand sajandi. Ja sundüürnikud on alati erakonnale oma hääled andnud.

     Ükski ühepoolne usaldus ei kesta igavesti. Nüüd lõpuks lubatakse ebaõiglus heastada. Rohked üürnike liidu poole pöördujad enam lihtsalt niisama pisaraid ei usu – küsitakse nõudlikult, kus on riigieelarve rida, mis seda lubadust katab? Sest õigekeelsuse sõnaraamatu järgi tähendab heastamine tehtud kahjude ja süü heastamist. Riigipoolse süü omaks võtmiseks piisab ehk ülekohtu tunnistamisest ja vabandamisest, kuid kahjude heastamine nõuab reaalselt tekitatud kahju kinni maksmist. 22 000 Eesti Vabariigi poolt represseeritud perekonda ei ole naljaasi. Seda on vähemalt kaks korda rohkem kui Stalini aegseid küüditatuid, kes riikliku sunniga kodudest ilma jäeti.

     Kas valitsuspartner Reformierakond on nõus kaasa tegema, mida Keskerakond otsesõnu lubada julgeb? Lubadus tähendab ju, et ilma igasuguse kompensatsioonita loovutatud elamispind tuleb välja maksta.

     Vähemaga sundüürnikud ja nende esindusorganisatsioon Eesti Üürnike Liit ei lepi. Meie hulgast lahkunud kaaskodanike puhul saaks kompensatsiooni sundüürnike järgmine põlvkond. Niisamuti toimus see omandireformi käigus endiste omanike puhul.

     Detailid selguksid sundüürnike esinduse ja valitsuse töörühma vaheliste läbirääkimiste käigus. Taolisi läbirääkimisi kevadel lubati, kuid sügisel tibude lugemise ajaks on selgunud, et sundüürnikke on püütud järjekordselt uinutada. Keskerakonna esindajatel vaba hetke ei leidunud, et valimiste eel sundüürnikele sõnumeid jagada.

     Sundüürnikud on Eesti Vabariigi maksumaksjad, kes samuti riiklikke institutsioone ülal peavad. Samas pidid sundüürnikud ainsatena oma kodud annetama Eesti riigi taastamise altarile. Kui kaua nad ootama peavad? Veel kolmkümmend aastat? Ega kodanike õigustatud nõudmised kuhugi kao!

    Siiski, hüvitusmeetmete temaatika on valitsuse töölauale juba jõudnud. On lubatud kaaluda lahendusi ja analüüsida võimalusi. Järgmine sisuline arutelu peaks valitsuskabinetis aset leidma hiljemalt selle aasta novembris.

     Seega jääb neil, kes poliitilise otsusega lükati halastamatult ja karistamatult ülekohtuse omandireformi keerisesse, üle vaid jälle oodata. Et näha, kuidas Keskerakonna poliitikud oma valimislubadusi täitma hakkavad, kaasates teisi koalitsioonipartnereid – nii nagu on oma lubadusi valijate ees silmnähtavalt täitnud Reformierakond (näiteks vanemahüvitis) või Isamaaliit (pensionsammaste lammutamine) – samuti rahaliselt päris kallid lubadused. Kõike saab, kui väga tahta! Täpselt samuti, nagu tahtsime oma riiki, ja ka sundüürnikud panustasid oma elu ja vara selle riigi loomisesse. Seetõttu soovib kodudest väljaaetud perekondade esindusorganisatsioon läbirääkimiste protsessis osaleda ning õiglase lahenduse leidmisel nii valitsusele kui ka kohalikele omavalitsustele abiks olla.

     Tõehetk saabub 2023. aasta riigikogu valimistel.

     Kui selgub, et sundüürnikele on taas vaid tühja lubatud, oleme sunnitud pöörduma nende erakondade poole, kes on nõus heastama Eesti Vabariigi rängima kuriteo – otse öeldes pogrommi eestlaste kodude kallal. Kümnete tuhandete sundüürnike ja nendega seotud inimeste hääled sobiks ju hästi kas EKRE-le või värskele Eesti 200-le. Isegi Reformierakonnale, kes võiks oma koalitsioonipartnerit aktsepteerida nii suurt inimhulka puudutavas küsimuses. Ja miks mitte ka SDE-le, kui see erakond tardumusest ärkab ja leiab, et eluasemepoliitika on vägagi sotsiaaldemokraatlik teema. Eestlaste kodu väärtust peaks hindama iga erakond.

     1997. aasta 17. septembril ütles majandusminister Jaak Leimann riigikogus, et umbes 100 000 on neid, kes elavad tagastatud majades ja ei saanud kasutada oma EVP-sid korteri erastamiseks ning jäid sellega ilma nimetamisväärsest summast. Mis tähendab, et need pered vaesustati täiesti teadlikult. Eesti on nende ees võlgu ja peab selliste perede küsimuse finantsiliselt kompenseerima õigusriigile kohaselt.

    Siinkohal pole vaja halvustada sundüürnikke kui mingit tasuta tahtjate seltskonda – makske kõigepealt sundüürnikele võlg kinni! Eriti ei tasuks neil, kes ise või kelle vanemad erastasid oma korterid, tulla sundüürnike üle tänitama.

     Valitsuse poolt tellitud ja 2021. aastal valminud Tallinna Ülikooli teadlaste uurimuses öeldakse: „Suurte reformide puhul on see, et kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, tegelikult paratamatu, kuid antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks. Pealegi on Eesti riik deklareerinud omandireformi aluste seaduses spetsiaalselt, et omandireformiga, mis on suunatud ebaõigluse heastamisele seoses ei tohi tekkida uut ebaõiglust. Sellest lubadusest pole suudetud kinni pidada.“

     Teadlaste töö tõestab, et ülekohus on sündinud ja Eesti riik ei ole suutnud seda ära hoida – erinevalt mitmest teisest Ida-Euroopa riigist, kus sarnast olukorda valitsused tekkida ei lasknud.

     Seega Eesti Vabariigi valitsus on jätnud omandireformi aluste seaduse ühe põhiklausli – ülekohus on keelatud – täitmata. Valitsus ei saa nii karmi hinnangut eirata ja peab asuma sundüürnike hüvitisnõuetega tõsiselt tegelema. 

     Kohalikud valimised näitavad, kas omandireform kutsub esile ühiskondliku debati ja kas see saab riigikogu valimisteni jäänud aja üheks tõsiseks arutlusteemaks. Riigikogu valimistel ei pruugi sundüürnikud oma häält Keskerakonnale enam anda.

     

    Eesti Üürnike Liit

    Vaata ka www.kodueest.ee

      

     

  • Sundüürnikele osaks saanud ülekohtu saavad heastada KOV ametnikud

    Sundüürnikele osaks saanud ülekohtu saavad heastada KOV ametnikud

    Helle Kalda,

    Tallinna linnavolikogu liige, Eesti Üürnike Liidu esimees aa. 1999 – 2018

    Helle Kalda Rahvusraamatukogus sundüürnike koosolekul kõnelemas.

    Taasiseseisvunud Eesti asus oma elu ümber korraldama 30 aastat tagasi ja nüüdseks on täisealiseks saanud juba uus noor põlvkond, kes on kasvanud vabas Eestis. Kahjuks jääb sageli mulje, et paljud inimesed ei mõista, mis on riik ja milleks ta meil on ning ka mitte seda, et võim ei ole privileeg, vaid on kohustus ja vastutus kõigi oma elanike ees. Kuid kes ei tunne minevikku, elab tulevikuta, mis tähendab, et ei suudeta langetada õigeid otsuseid. Tuleviku juured on minevikus – seda ei tohi unustada!

    Keskerakonna tänavuste KOV valimiste eel ilmunud „Kesknädal/eri „Õige Käik“ programmilises juhtartiklis kirjutab Jüri Ratas: „Ma väga soovitan valida oma esindajaks tegijad, kellel on ka reaalseid asju ette näidata ja kes lubavad asju, mis on tõepoolest võimalikud.“ Eelseisvate valimiste lävel nimetab esimees konkreetse suunana kavatsust jätkata tööd aastatega kogunenud probleemide lahendamiseks, milliste reas ta toob ka välja sundüürnike küsimuse. Keskerakonna valimisplatvormi alajaotuses „Sotsiaalselt tasakaalus Eesti“ on lubatud: „Heastame omandireformi käigus sündinud ebaõigluse inimestele, kes ei saanud erastada oma koduks olevat elamispinda ja pidid selle loovutama ilma kompensatsioonita.“

    Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  eluruumide erastamisel võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Kohalike omavalitsuste võtmeroll

    Elamuseaduse põhimõtetest tulenevalt on kohaliku omavalitsuse territooriumil elamusuhete reguleerimisel otsustav roll kohalikul omavalitsusel. Elamispindade eraldamisega seonduv on kohaliku elu küsimus,  elamumajandusega seonduva korraldamine on ka kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses märgitud kohaliku omavalitsuse ülesandeks.

    Omandireformi aluste seadus paneb eluruumide erastamise, sh tagastamise menetluse kohalike omavalitsuste õlgadele, lubades küll ka riigipoolset toetust nt § 12 prim lg 9: „Tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks Eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.“

    Omandireformi eesmärgina määratleb ORAS § 2 omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamist ning eelduste loomist turumajandusele üleminekuks. Lõige, mille kohaselt vara tagastamine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut, peab tagama erinevate huvide tasakaalustatuse ja sotsiaalse õigluse.

    Omanike Keskliidu volikogu esimees akadeemik Anto Raukas on meenutanud seoses haldusreformiga, et omandireform meil äpardus ja toona ta muretses, kas selle reformiga läheb paremini? Akadeemik kirjutas: „Omandireform lähtus õigest ja õilsast eesmärgist – tagastada õigusjärgsetele omanikele okupatsioonivõimude ebaseaduslikult võõrandatud vara ja luua eeldused riigi majanduse kiireks arenguks. Need õilsad eesmärgid aga ei realiseerunud ja sellel ebaõnnestumisel on konkreetsed süüdlased. Reformi käivitamine ja elluviimine näitas Eesti juhtpoliitikute, juristide ja riigikogu liikmete vaimuvaesust ja piiratust, sest olulisi suuniseid ei osatud korralikult mõtestada ja sõnastada.“ (SL Õhuleht, 15. juuli 2016)

    Tallinna linnavalitsus on siiani järjekindlalt tegutsenud, heastamaks omandireformis elamute tagastamisega tekitatud ülekohut ja otsest ainelist kahju nende majade üürnikele. Omandireformis esinenud ebavõrdne kohtlemine ja diskrimineerimine seoses varade nn tagastamisega on kestnud juba üle veerand sajandi. Tänaseks on ülekohut taluma pidanud inimesed enamuses juba eakad, mistõttu vajavad meie riiki hoidnud ja iseseisvust taastanud isikud võimude poolt tekitatud kahjude võimalikult kohest tunnistamist ja heastamist.

    Ettevalmistustöö on tehtud

    Sundüürnike poolt Riigikogule 2016.a. sügisel esitatud petitsioon kutsus ellu valitsuskomisjoni moodustamise ja selle töö tulemusena omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude uuringu tellimise Tallinna ülikoolist. Käesoleva aasta alguskuul esitletud teadlastest-ekspertidest koosneva töörühma ettepanekud ülekohtu kompenseerimiseks sisaldavad kaalutlusi kahe komponendiga süsteemi realiseerimise protseduuride osas, sealhulgas riigi ja kohalike omavalitsuste (KOV) kohustuste jaotamisest ja ka kompenseerimise ajalisest reastamisest, alustades vanematest sundüürnikest.

    Loodame, et tänaseid otsustajaid suunab rohkem teadus kui ahnus ning tuginedes nüüdseks kogutud  teadmistele omandireformis toimunud varade erastamisest, sealhulgas nn tagastamise vormis, mis tõigi kaasa sundüürnike kui ebaõiglaselt koheldud sotsiaalse grupi tekkimise, suudame paremini. Õigusriiki soovime ju kõik!

    Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonilepe loetleb valitsuse prioriteetidena:  „…riigivalitsemine peab olema avatud, aus, vastutustundlik, … kõik riigi poolt tehtavad rahalised otsused ja toetusmeetmed peavad olema läbipaistvad, lähtuma võrdsest kohtlemisest, olema hästi sihitatud ja eesmärgipärased“. Võimulolijad peavad tagama rahalised vahendid selleks – see on nende TÖÖ, KOHUSTUS, ÜLESANNE.

    Peale taasiseseisvumist on Eestis läbitud pöördelised aastakümned ja nüüd on võimalus tasakaalustatumalt hinnata tehtut. Kestlikuks edenemiseks on vaja luua sidusam ühiskond. Iseseisvuse taastamise eufoorias alustatud omandireform tuleb viia lõpule kooskõlas Euroopa õiguskorra ja Eesti põhiseadusega ning omandireformi eesmärkidega. Otsustav võimekus selleks on KOV ametnikel.

    https://kesknadal.ee/2021/10/04/sunduurnikele-osaks-saanud-ulekohtu-saavad-heastada-kov-ametnikud/

     

      

  • Vea tegid ametnikud

    Vea tegid ametnikud

     

    Vello Rekkaro,

    Õigusvastaselt võõrandatud varade tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK), Tallinna linnakomisjoni liige aastatel 2001 – 2010.

      

    Tänavu möödus 30 aastat omandireformi algusest – Omandireformi aluste seadus (ORAS) võeti Toompeal vastu 13. juunil 1991.a. Vastuoluline omandireform ja sealhulgas eriti varade nn tagastamine on aga „kuum teema“ siiani: meenutame kas või Mustpeade maja omandiõiguse  ümber toimuvat afääri.

    Möödunud aastal valmis Tallinna ülikoolis prof. Erik Terki juhtimisel tegutsenud töörühmal teadustöö aruanne „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“, mis tuvastas, et Eesti riigi  käitumine omandireformis nn sundüürnike  kui sotsiaalse grupiga oli ebaõiglane. Endistele omanikele ja nende pärijatele tagastatud hoonetes elanud  üürnikke ei koheldud  võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme.  Sama meelt on ka meie avalik arvamus: 2020. a. suvel läbi viidud  küsitlus näitas, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt.

    Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin räägib pikas intervjuus Maalehele (11.03.2021), et Eesti ühiskonda kummitab seisak. Analüüsides Eesti inimarengu aruandeid alates 1995.a. nendib ta, et pärast omandireformi ja erastamist jagunes meie ühiskond võitjateks ja kaotajateks. „Küsimus ebavõrdsusest ongi sotsiaalteadlaste jaoks n-ö nurjatu probleem.“

    Milles on probleem?

    Tuleb nõustuda, et meie ühiskonda lõhestavaks nurjatuks probleemiks on ebavõrdne kohtlemine, sh omandireformis, kus varade tagastamisel tekitati ebaõiglaselt koheldud elanike grupp – sundüürnikud, sest neilt võeti ära võimalus saada  oma kodu omanikuks üldistel võrdsetel alustel teiste üürnikega. Nad jäid sundüürnikena uue omaniku majja.

    Olen ka varem juba korduvalt kirjutanud, et iga probleemi arukaks lahendamiseks on esmalt vaja vaadata, kuidas see probleem on tekkinud ja milles see vastuolu seisneb. Tuletame siis  meelde, et kui alustati riigi ja kooperatiivide vara rahvale eraomandiks jagamist-erastamist, lähtuti tõsiasjast, et Nõukogude Liidus töötaja palk ei sisaldanud seda osa tööpanusest, mis kulutati elamuehituseks. Selle tööpanuse hindamiseks võeti kasutusele mõiste Rahvakapitali obligatsioon (RKO), mis võrdsustati ühe tööaastaga ja oli ekvivalentne üheksakorruselise paneelelamu (tüüp 121-02.E) korteri üldpinna ühe ruutmeetriga, mille arvestuslikuks väärtuseks hinnati siis 300 krooni. Kasutusele tulid mõisted erastamisväärtpaber (EVP), aga ka tööosakühistatud vara osak ja ennekuulmatu tinglehm.

    Seega tänaste parimas tööeas inimeste emad ja isad, kes olid kokku töötanud 56 aastat, said  oma tööaastate eest 56 ruutmeetrise kõigi mugavustega korteri omanikuks. Milline on selle korteri turuhind täna? Riik ja kohalikud omavalitsused jätsid tagastatud majade üürnikud sellest võimalusest ilma.

    Kuidas tekkis probleem?

    Elamute osas käivitus erastamine ja sealhulgas nende nn tagastamine peale Eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmist 06.05.1993.a. ja jõustumist 29.05.1993.a. Selle seaduse vastuvõtmise poolt anti Riigikogus 44 häält, millest 22 andsid Isamaa, 7 Mõõdukad ja 6 ERSP saadikud, kirjutas koonderakondlane Enno Selirand artiklis „Sundüürnikud aadete ja kodukolde eest“ (Sõnumileht, 20.06.1998) Autor juhib tähelepanu EES sätetele, kus § 3. Erastamise objekti puhul annab lõik (4) Erastamisele kuuluvad: p.1) üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid; (NB! ilma mingi kitsenduseta). Järgmises lõigus (5) Erastamisele ei kuulu: p.4) õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni …

    Vastavalt 1992.a. rahvahääletusel vastu võetud põhiseadusele tohib kodanike õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega, kuna kõik on seaduse ees võrdsed ja kedagi ei tohi diskrimineerida …varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu, kirjutab Selirand ja juhib tähelepanu peaminister Mart Siimani juures toimunud nõupidamisel õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli poolt rõhutatule – õigus eluasemele on inimese põhiline õigus. Kuna elamureformi senine käik on tagastatud majade üürnike jaoks toonud kaasa koduõiguse kaotamise, siis peaksid reformi loojad nüüd vabandama asjade sellise kulgemise pärast, arvas õiguskantsler Truuväli juba toona.

    Õigustundlike kodanikena on sundüürnikud veendunud, et õigusriiki saab rajada vaid austades inimõigusi, meie Põhiseaduse võrdse kohtlemise ja Omandireformi aluste seaduse deklareeritud eesmärke, sh ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

    Milles eksisid ametnikud?

    Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel jätsid KOV ametnikud elamute puhul arvestamata õigusruumi ja seaduste toimet tervikuna, eirates nende sätteid ja asusid omal kombel lahendama „tagastamise küsimust“, andes õigusjärgsetele omanikele üle seni seaduslikele elamispinna kasutajatele (orderi ja üürilepingu alusel) kuuluva korteri (eluruumid). Ametnike omavoli sisu ilmneb Korterite erastamise büroo poolt väljastatud teatise tekstis: „Teie korter on tagastatud omanikule ja seega Teie avaldust antud korteri erastamiseks ei ole võimalik rahuldada.“

    Kuna kasutatavate eluruumide erastamine oli üldine õigus (§ 4 p.1), siis ei tohi õigusriigis ametnikud  seaduslikke elamispinna kasutajaid jätta ilma võimalusest erastada nende kasutusse antud eluruume (põhiseaduslik võrdse kohtlemise nõue; ORAS eesmärgiline nõue mitte kahjustada huve ja tekitada uut ülekohut ning EES § 3(4) p1), andes omandiõiguse eelistatult suvalisele isikule (nn õigusjärgsele omanikule).

    Riik peab oma elanikke kohtlema võrdsetel alustel ja nii peab see olema ka üürilepingu alusel eluruume kasutanud üürnikega. Võtnud osal elanikkonnast-üürnikest ära võimaluse erastada oma kodu, kinkides selle omandiõiguse juriidilisele fiktsioonile „õigusjärgne omanik“, tekitati  neile üürnikele otsest ainelist ja ränka moraalset kahju ning sotsiaalses plaanis oli see löök kogu ühiskonna eetikale ja sidususele – see lõhestas meie ühiskonna sügavalt. (vt Kask, Peeter 2004 „Surnu abikaasa“ Eesti õigusloomes ja ametniku abikaasa Eesti õiguspraktikas)

    Nüüd on viimane aeg astuda Keskerakonnal kui ainsal järjepidevalt läbi aastakümnete oma programmilistes dokumentides seda olukorda tauninud ja sundüürnikele tekitatud kahju heastamist nõudnud poliitilisel liikumisel, praktilisi samme Tallinnas kohalike omavalitsuste valimise eel, olles niimoodi sotsiaalseks majakaks Eesti ühiskonna lõhestatuse vähendamisel ja üksmeele tugevdamisel.

    Kesknädal, 11. september 2021

    https://kesknadal.ee/2021/09/11/vea-tegid-ametnikud/

      

     

     

  • Sundüürnike teema jäädvustamine ajaloos

    Sundüürnike teema jäädvustamine ajaloos

     

    Sissejuhatus väljaannete valmimisloole

    Eesti taasiseseisvunud vabariik pole söandanud ligi 30 aasta jooksul tunnistada oma kodanikele ja maksumaksjatele põhjustatud ränka ülekohut, jättes tagastatud majades asunud üle 22 000 korteri elanikud ilma oma kodudest. Selline tegevus on olnud algusest peale seadusevastane ja õigusriiklikust käitumisest valgusaastate kaugusel.

    Ühtlasi jättis Eesti Vabariik selle aktsiooniga, mida nimetati omandireformiks, need perekonnad ilma erastamisväärtpaberite eest enamikule kodanikele võimaldatud kinnisvarast, ning tahtlikult vaesustanud seeläbi 60 000 – 70 000 inimest.

    Veelgi enam, 2021. aastaks on peale kasvanud sundüürnike uus põlvkond, kes jääb ilma oma vanemate kinnisvaralisest reaalsest rahalisest väärtusest, erinevalt näiteks nendest noortest, kes saavad oma vanemate erastatud korteri panna pangalaenu tagatiseks, müüa see hooldushaigla arvete tasumiseks või saada päranduseks.

    Seega omandireformi ebaõigluse tagajärjed on haaranud juba järgmise eestlaste põlvkonna. Miks, küsib see teine põlvkond täna, miks nemad ilma on jäetud? Mille eest? Milles nende vanemad 1990ndatel süüdi olid?

    Sundüürnike lapsed – kes ise on ise ju samuti sundüürnikud – on täna 30-40aastased. Seega on asjatu loota nende peatset lahkumist siit ilmast, nagu küüniliselt on väljendunud mõned Eesti poliitikud või ajakirjanikud, nagu oleks sundüürnike puhul tegemist kohe-kohe lahkuva ning järelikult tähelepanu mitte vääriva põlvkonnaga.

    Meediaboikott

    Vaatamata nii suurele probleemile ühiskonnas, et 22 000 perekonda tõsteti isamaalise poliitilise otsusega ja ilma igasuguse kompensatsioonita lihtviisil kodudest välja, on üürnike liidu liikmetel läbi aastate olnud pea võimatu tõsta sundüürnikele kompenseerimise teema meedia tähelepanu keskpunkti. On ilmunud siin-seal üksikuid artikleid või raadiosaatelõike ning enne valimisi on mõnele poliitikule meenunud, et kuskil vedeleb mitukümmend tuhat sundüürnike häält, tuleks neile justkui midagi lubada.

    Teema lõplikuks lahenduseks ei ole 2021. aasta lõpus ühiskonnas kuulda isegi veel mitte ühtki ideed, mis viitab selgelt sellele, et riiklikul tasemel puudub tahe sundüürnikele nende kaotused kompenseerida.

    Üürnike Liit pole istunud käed rüpes

    Selle pika aja jooksul on Eesti Üürnike Liit välja andnud raamatuid, tellinud täispikad dokumentaalfilmid, andnud ainet teema nii kirjanduslikuks kui ka kunstiliseks käsitluseks ning üks noor sundüürnik on teinud lühifilmi oma traagilistest mälestustest lapsepõlvekodus, mis asus tagastatud majas – selline ja veel hullemgi neisse majadesse jäänud perekondade piinamine, mõnitamine ja halvustamine ning lisaks vaimne vägivald sundüürnike kallal käis enamiku tagastamisjuhtude puhul.

    Need protsessid on jäänud ühiskonna avaliku silma eest varjatuks tänaseni, rääkimata sellest, et siinkohal tuleks üles tõsta ka karistuste teema inimeste väärkohtlemise ja otse öeldes terroriseerimise eest. Samuti on meedias kõlanud mõtteid sellest, et karistada tuleks ükskord ka neid poliitikuid, kes sellise ebainimliku omandireformi Eestis seadustasid ja läbi viisid – ainsana Ida-Euroopa riikide seas. Mitte asjata pole Eesti üürnike liidu juhatuse liige Thea Grepp võrrelnud Eestis toimepandud omandireformi pogrommiga.

     

    Urmi Reinde

    EÜL Juhatuse Liige

    September 2021

     

    Vaata kolme filmi täispikkuses ja EÜL poolt välja antud raamatute loetelu SIIT.

     

  • Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

    Tunnistagem viimaks sundüürnikele tekitatud kahju

     

    Helve Särgava, endine kohtunik, Tallinna linnavolikogu aseesimees

    Delfi 08.08.2021

    Delfis arutleb endine kohtunik ja praegune Tallinna linnavolikogu liige HELVE SÄRGAVA sundüürnike ja omandireformi üle. Ta alustab sellest, et olles lugenud Maalehest kahte kirjutist, pani teda mõtlema ühelt poolt seadusliku õiguse ja teisalt õigluse vahekord.

    „Just lähtuvalt õigluse põhimõttest häiris mind ühe artikli alguses olev sõnum „Et kui pole isegi kaitseväe orkestri ülalpidamiseks raha, siis kust võtta raha sundüürnikele nende kahju hüvitamiseks. Ning mõned asjad jäävadki poolikuks ja ebaõiglaseks“. (Tsitaat kuulub notar Priidu Pärnale, Maaleht, 17. juuni 2021 – EÜL märkus).

    Ja teises artiklis öeldu „Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on omandireformi seaduse alusel antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi.“ (Tsitaat kuulub üürnike liidu juhatuse liikmele Heimar Lenkile, Maaleht 17. juuni 2021 – EÜL märkus.)

    Särgava meenutab artiklis ka oma pere seost ORAS-ega ning kirjutab abikaasa vanavanemate küüditamisest. Neist jäi Pärnumaale maha jõukas talu, mis  nüüd tagastati pärijatele. „Omanike ja üürnike probleem ning sellest kerkinud probleemid ei ole mulle võõrad,“ möönab Särgava.

    Ta jätkab: „Ilmselt keegi ei kahtle, et iseseisvuse üks tugisambaid on omand. Nii oli see olnud ja loomulikult tuli see ka taastada. Taastamine tähendas endiste varade tagastamist. Arvestades, et hulk aastaid oli möödunud, sai enamikel juhtudel vara tagastada pärijatele.“

    Endise kohtunikuna tunnistab Särgava, et põhilised kohtuvaidlused toimusid korterite, mitte maade-metsade pärast. „Tean, et neid vaidlusi oli palju ja uskugem, need olid keerulised. Lihtsad olid need vaidlused, kus endine korteriomanik osales ise arutelul ja esitas dokumendid, et eluruum kuulus talle või osalesid pärijad, kes tõestasid elamispinna kuuluvust pärimise korras.“

    Särgava kirjutab, et korterid oli ju asustatud, inimesed olid neid remontinud, parendanud. „Sest me saame ju kõik aru, et iga korter vajab mitmekümne aasta jooksul remonti. Kõik vananeb, kulub.“

    Ja siinkohal esitab  Särgava ka oma artikli ühe põhipostulaadina tõdemuse – ükski korteris elav inimene ei olnud sinna kolinud ebaseaduslikult, vaid tol ajal kehtinud seadustest lähtuvalt.

    Särgava meelest ei pidanud need korterid aastakümneid tühjana seisma, siis oleks nende asemel olnud ju varemed. Samuti ei leia ta, et neisse asustatud inimesed oleks pidanud teadma, kes ja kus on selle korteri eelmine omanik. 

    Särgava meenutab, et oli palju ka neid kohtuvaidlusi, kus uuriti, kas taotlejal on mingit seost selle korteri tagastamisega. „Seetõttu kestsid paljud vaidlused aastaid ja läbisid kõik kohtuastmed. Olen nõus, et kohtute töökoormus oli väga suur ja tõele au andes on ka praegu väga suur. Seda enam, et hakkasid kehtima uued seadused, mida tuli õppida nii kodu- kui ka välismaal, aga samas ega kohtuasjad ei tohtinud jääda arutamata.“

    Särgava vaidleb vastu usule, nagu oleks kohtutele antud mingeid suuniseid kohtulahendite osas. „Kohtunikud lähtusid ainult tollal kehtinud seadustest. Kuna olime tulnud sotsialismist kapitalismi, siis loomulikult oli omandi lähtepunkt hoopis teine. Kui enne oli kõik riigi omand, siis nüüd oli see inimeste oma. Ning kohtunikud ka sellest põhimõttest lähtusid,“ rõhutab Särgava.

    Sundüürnike kaitsval positsioonil olles üritab Särgava selgitada, et kohtuotsuseid tehakse lähtuvalt kehtivast õigusest. „Tean, et sageli öeldakse – aga miks siis ei arvestatud õigluse printsiipi, miks jäeti inimesed ilma elamispinnast, mille olid saanud seaduslikult ja nad ei olnud ju osalenud nimetatud elamispinna vabanemisel, küüditamisel? Minu meelest väga õige küsimus.“

    Selle teema resümeerib Särgava etteheidetega tolleaegsetele valitsejatele, sest „tõepoolest olles saanud elamise piltlikult öeldes täna seaduslikult, öeldakse homme riigi poolt, et oled selle saanud ebaseaduslikult. Kuidas on see niimoodi võimalik.“

    Särgava arvates oleks riik tagastamisel pidanud käituma neis kortereis elanud inimeste suhtes õiglaselt.

    „Minu arvates lähtus kohus õigusest ja riik pidanuks lähtuma õiglusest. Vaieldamatult tekitati neile inimestele, keda nimetame sundüürnikeks, kahju – nii materiaalset kui psüühilist. Psüühiline kahju on sageli palju valusamgi kui materiaalne.“

    Särgava möönab veel, et ei ole eetiline neile inimestele kahju hüvitamisel rääkida, et see on mingi konkreetse erakoma,  s.o Keskerakonna probleem.

    „Mina arvan, et inimestega käitumine ja neist hoolimine on kõigi poliitiliste jõudude probleem, ütleksin isegi, jättes korraks poliitika kõrvale, kõigi võimul olevate isikute probleem.“

    Lõpuks resümeerib Särgava, et „orkester on ka väga oluline, kuid kas orkester on võrdeline sundüürnikega? Arvan, et meie riik on juba sellisel tasemel, et orkestri säilimise kõrval on võimalik hüvitada ka kahjusid. Julgen küll arvata, et kahju tekitamise tunnistamine ja mõistlik kahju hüvitamine ei ole kunagi riigile üle jõu käinud. Arvan, et tahtmist on vaja. Milleks me hoiame hõõguvaid süsi tuha all ja otsime süüdlasi nende hulgast, kes seda ei ole. Omanikel oli õigus vara tagasi saada, kohtunikud lähtusid seadustest. Õigus oli kehtestatud, kuid õiglus veel ootab oma järge. Loodame, et jõuame ka selle ära oodata.“

    https://epl.delfi.ee/artikkel/94240851/helve-sargava-tunnistagem-viimaks-sunduurnikele-tekitatud-kahju

     

     

     

     

     

  • Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Jaak Aab Lääne Elus 17. juunil 2021

    Valitsus otsib sundüürnikele raha

     

    Mai viimastel päevadel arutas valitsuskabinet sundüürnike jaoks olulisel teemal, milleks oli omandireformi sotsiaalsete ja õiguslike mõjude kohta koostatud teadusuuring.

    Teadupärast ei ole 30 aasta tagune omandireform praeguseks veel lõppenud, sest lahendamata on paljude nende inimeste mured, kel puudus õigus oma eluruumi erastamiseks. Koostatud registri andmeil ootavad lahendust kümned tuhanded sundüürnikud peaaegu 22 000 eluruumis.

    Sundüürnike küsimusega oleme sisulisemalt tegelenud 2017. aastast, kui tollane Jüri Ratase juhitud valitsus moodustas ekspertidest omandireformi valitsuskomisjoni. Seejärel telliti 2019. aastal teadusuuring, mille abil soovisime vastust küsimusele, kas sundüürnikele tekitati omandireformi käigus varalist ja moraalset ülekohut ning millised on võimalused selle ülekohtu leevendamiseks.

    Kõnealune uuring on suur samm edasi, sest taolist teaduslikku käsitlust omandireformi mõjude kohta ei ole varem Eesti ajaloos kunagi koostatud. Kogu protsess on seni hõlmanud mitme aasta pikkkust tööd ja tegevused on jätkunud hoolimata sellest, et selle aja jooksul on Eestis võimul olnud kolm eri valitsust. Keskerakonna jaoks on sundüürnike probleemi lahendamine olnud alati oluline teema ja oleme nii palju kui võimalik seda teemat ka valitsuses vedanud.

    Sundüürnike seisukoht on, et riigi- ja munitsipaaleluruumide üürnikele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, tuleks heastada omandireformis saadud aineline ja moraalne kahju. See seisukoht on igati arusaadav, mistõttu tuleb valitsusel varem või hiljem siiski otsustada, milline on riigi nägemus sundüürnike probleemi olemusest ja võimalikest lahendustest.

    Valitsuskabinetis arutasimegi detailsemalt valminud teadusuuringu järeldusi ning selles esitatud ettepanekuid. Teadlaste hinnangul kannatasid sundüürnikud mitmes mõttes – esiteks kaotasid nad kodu ehk olid sunnitud lahkuma kogu sinna juurde kuuluvaga, kuid kannatused olid ka rahalised.

    Eesti elanike avaliku arvamuse uuringust selgus, et enamiku arvates (71% vastanutest) said sundüürnikud omandireformi käigus teenimatult kannatada, 51% leiab, et riik peaks püüdma seda ülekohut mingis ulatuses heastada, 26% on sellele vastu ja 23% ei oma selget seisukohta. Sundüürnike suhtes väljendavad empaatilist hoiakut ka paljud neist, kes pigem kiidavad heaks endistele (sõjaeelsete) omanikele või nende pärijatele omandi tagastamise. Seega läheb sundüürnike küsimus jätkuvalt Eesti inimestele korda.

    Teadlased pakkusid välja, et riik võiks proovida leida võimaluse sundüürnikele kahju leevendamiseks, näiteks läbimõeldud heastamismeetmete kaudu. Kaaluda võiks nii võrdse või vähediferentseeritud suurusega solidaarsushüvitisi (nn valuraha) isikutele, kellel ei olnud võimalik oma eluruumi erastada, kuid teiseks võimaluseks on vajaduspõhised toetusmeetmed neile korterist ilma jäänud endistele sundüürnikele, kes on sattunud suurtesse majanduslikesse raskustesse ja pole suutnud oma eluasemeprobleeme seniajani lahendada.

    Valitsuskabinetis jõudsime seisukohale, et selles küsimuses otsuse langetamiseks on vaja võimalikke heastamismeetmeid lähemalt analüüsida. Praegu ei ole teada, milliseid rahalisi võimalusi heastamismeetmete rakendamine riigilt nõuaks ning kas sellist raha on võimalik leida. Kindlasti vajab täpsemalt läbimõtlemist ka see, milline lahendusvariant oleks kõige sobilikum soovitud eesmärgi saavutamiseks ja õiglasem, et ei tekiks uut võimalikku ülekohut või kahju.

    Seetõttu plaanib rahandusministeerium lähikuudel uuringus välja pakutud meetmete detailsemat sisustamist jätkata, et sügisel oleks võimalik järgmiste sammude osas konkreetsemad otsused langetada. Ettepanekud valitsuskabineti nõupidamisele on plaanis esitada selle aasta novembriks.

     

    Lääne Elu 17.06.2021

     https://online.le.ee/2021/06/17/jaak-aab-valitsus-otsib-sunduurnikele-raha/

  • Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    Heimar Lenk Maalehes 17. juunil

    30 aastat omandireformi, kodu kaotas 75 000 inimest, paljud otsivad tänaseni pangavõla koorma all tõde ja õigust

     

    Paljud ei tea, kuid paljud ka teavad, et sundüürnikel on aastas üks leinapäev rohkem, kui ülejäänud rahval. Päev enne juuniküüditamise tähistamist on sundüürnikel kombeks süüdata küünal oma kaotatud kodu mälestuseks.

     

    13. juunil kolmkümmend aastat tagasi võeti vastu omandireformialuste seaduse (ORAS) esimene variant. Hiljem on seadust ligi nelikümmend korda parandatud. Ikka selleks, et võimalikult rohkem vara laiali jagatuna uue omaniku leiaks. Reformist on saanud eestlaste süngeim oras. Niisugune mõru väljend on kodu kaotanud üürnike seas käibel. Ametlikult loetakse reform lõpetatuks.

    Riiklikus omandireformi registris on 5143 tagastatud elamu aadressi. Uusomanikele kulges reform igati edukalt. Samal ajal kaotas oma eluruumi 75 000 inimest ehk üle 22 000 perekonna. Need endisest kodust välja tõstetud omandireformi ohvrid ägavad pangavõla koorma all ning otsivad ikka veel tõde ja õigust. Nad peavad siiani suurt reformi ebaõiglaseks. Käesolev kevad tõi teate, et nende hinnang reformile on olnud õige.

     

    Jüri Ratase teise valitsuse ajal tellis rahandusministeerium Tallinna Ülikoolilt uurimistöö „Omandireformi sotsiaalsed ja õiguslikud mõjud“. Professor Erik Terki juhtimisel tehtud  uurimus jõudis karmi järelduseni: „Omandireform on oma olemuselt ülekohtune ja  sundüürnikele tehti selle läbiviimise käigus liiga.”

    Tulemus on laiemale avalikkusele ootamatu, sest seni pole ülekohut ametlikult tunnistatud ja avalikku arvamust on kujundatud pigem vastupidises suunas. Kuigi omandireformi aluste seaduse paragrahv 2 ütleb, et reformi käigus ei tohi sündida uut ülekohut, siis teadustöö järeldused kinnitavad, et ebaõiglus üürnike suhtes siiski sündis: „Kui lähtuda sellest, et inimesed, kes olid sattunud 1990ndate aastate algul elama pool sajandit tagasi Nõukogude võimu poolt sundvõõrandatud majadesse, tihti  peale mitmekordseid ümberpaiknemisi ja korterivahetusi polnud ise selles süüdi, siis on piisavalt argumente näitamaks, et Eesti riigi poolne käitumine nn. sundüürnike kui sotsiaalse grupiga omandireformi käigus oli ebaõiglane.”

     

    Seda seisukohta jagab ka enamus ühiskonnast. Teadustöö käigus tehtud avaliku arvamuse uuringu käigus selgus, et üle 70% Eesti elanikest leiab, et sundüürnikke koheldi omandireformi käigus ebaõiglaselt. Valdav enamik neist pidi uue elamispinna muretsema kõrge vabaturuhinnaga, saamata riigilt selleks mingitki materiaalset abi. Eesti riik lihtsalt laskis oma kodanikud korterist välja tõsta, sageli otse tänavale ajada ja mitte kellelegi polnud ametivõimud pannud kohustust neid õnnetuid aidata.

     

    Töötades aastaid ajakirjanikuna, käisin palju kordi tagastatud majast tänavale aetud perekondi filmimas ja intervjueerimas. Neil polnud tõepoolest kuhugi minna. Tavaliselt päästsid olukorra sugulased, kes kodu kaotanud ajutiselt oma katuse alla võtsid. Tallinnas Sepa tänaval nägin 1996. aastal oma silmaga pilti, kui ühel varajasel hommikutunnil hakati ekskavaatoriga tagastatud maja lammutama, kontrollimata, kas üürnikud on sealt juba lahkunud. Aga nad polnud. Variseva maja alt tormas välja kaks meeleheitel perekonda. Vaid õnnelik juhus päästis nad õnnetusest. Nii see oli...

    Uurimisgrupi teadlased tunnistavad, et suurte reformide puhul on sageli paratamatu, kui kedagi ei suudeta nende raames õiglaselt kohelda, kuid alati ei saa sellega leppida. „Antud juhul oli tegemist suure ja suurt inimgruppi puudutava  riivega, mida ei saa uurimisgrupi hinnangul pidada õigustatuks.” 

     

    Omandireformi käigus kujunes kodu kaotanud perekondadest omaette kogukond, kelle üürnike liit ristis sunnitud üürnikeks ehk sundüürnikeks. Enne olid nad ametliku formuleeringu järgi korterivaldajad. NSV Liidu seaduste alusel oli neile välja kirjutatud order ehk antud elamispinna kasutamise õigus piiramata ajaks.

    On väidetud, et nõukogude seadusi omandireformi käigus käsitleda ei tohiks. Kui nii, siis kuidas jääks teiste tolleaegsete seadusandlike aktidega? Nõukogude aegne ülikooli diplom meil ju kehtib ja abielu registreerimise tunnistus ka. Hilisemad sundüürnikud ehk 1950.-1960. aastate noored said elamispinna ausalt – rangelt tol ajal kehtinud seadusandluse alusel. Enamik neist polnud majade natsionaliseerimisest suurt midagi kuulnud. Ei tundnud meie Nõmme kodumaja kolme korteri elanikud endisi omanikke. Ei mäleta, et ka nemad oleksid kunagi maja vastu huvi tundnud või vaatamas käinud.

     

    Sundüürnikud pole kunagi seisnud majade tagastamise vastu. Uusüürnikke šokeerib riigi ükskõikne suhtumine tagastamise käigus kodu kaotanud perekondadesse. 1990. aastate keskel kujunes välja ametivõimude erakordselt üleolev suhtumine majades elanud sundüürnikesse. Neid müüdi kui orje puuris. Majad tagastati endistele või sageli ka libaomanikele koos üürnikega, kusjuures viimastele ei tohtinud teada anda uue omaniku nime. Näiteks meie saime tuttavatelt teada, et majale olevat vist omanik välja ilmunud. Kes see on ja mis staadiumis maja tagastamine, meile keegi ei rääkinud. Vaid tänu oma tutvustele Nõmme majavalitsuses kuulsin asjast lähemalt. Ametlik teade saabus meie maja üürnikele siis, kui tagastamine oli juba lõppjärgus. Eks ikka selleks, et me ei hakkaks vastu töötama, vaid laseksime end lamba moodi paljaks pügada.

    Tolleaegsetes kohtusaalides oli tagastatud majade elanikel õigust leida võimatu. Kohtunikud töötasid kui konveierliinil. Tundus, et neile on ORASega antud ette suunis, et ükski üürnik protsessi võita ei tohi. Käinud ise ajakirjanikuna kümnetel protsessidel, võin nimetada vaid üksikuid juhtumeid, kus üürnikud kohtus kasvõi osalise võidu said. Needki tulid alles aastate pikkuse kohtukolgata tee lõpus. Kümme – viisteist aastat kohtuskäimist oli tavaline. Üürnike liidu andmeil võib üürnikele soodsaks lugeda umbes kümmekond kohtulahendit. Aga kohtuistungeid on üürnike liidul fikseeritud mitmeid tuhandeid.              

     

    „Endistele omanikele ja nende pärijatele kuulunud hoonetes elanud  üürnikke kui sotsiaalset gruppi ei koheldud Eesti omandireformi käigus võrdselt teiste riigile kuuluvatel pindadel elanud inimestega ja sellega seoses tekitati neist paljudele suuri probleeme,” loeme  teadlaste ekspertgrupi uurimistöö analüüsis.

     

    Ülekohtune omandireform kujutab endast üht musta lehekülge meie lähiajaloos. Omaenese riigi poolt ülekohut talunud suguvõsad hakkavad seda taaka põlvest põlve kaasas kandma. Nii nagu paljud ei suuda unustada kolhoosidesse sundimise ülekohut, ei unune eestlasel ka oma kodu vägivaldne kaotus. Minu meelest oleks aeg omandireformi küsimus avameelselt ja ausalt selgeks rääkida. Tuhandeid inimesi puudutava valusa probleemi vaka all hoidmine ei aita kaasa ühiskonna ühtsusele, pigem lõhestab seda. Lahvatas ju ka viimane Israeli ja Palestiina vaheline konflikt pärast 28 palestiinlase maja üle andmist juutidele.

     

    Praegune riigikogu esimees Jüri Ratas esinedes peaministrina üürnike liidu 2019. aasta suurkogul, tunnistas probleemi tõsidust. „Varsti möödub kolm kümnendit omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest, mis sõnastas, et omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele ja nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Kokkuvõtvalt ebaõigluse tagasipööramine ei tohi tekitada uut ebaõiglust. Kui see on kahetsusväärselt nii juhtunud, tuleb uus ebaõiglus kompenseerida. Kinnitan teile, et sundüürnike teema on olnud ja on jätkuvalt minu jaoks oluline ja tähtis teema. Ka Keskerakonna 2019. aasta Riigikogu valimisplatvorm ütles selgelt: „Tunnistame, et omandireformi käigus tekkis ebaõiglus oma kodudest välja tõstetud elanike suhtes, kes kaotasid oma kodu ning ei saanud kasutatud elamispinda erastada nagu enamik inimesi. Oleme seisukohal, et tekkinud ülekohus tuleb riigi poolt heastada.”  Seda seisukohta viib ellu ka tänane Vabariigi Valitsus,” olid Ratase sõnad.

     

    Nüüd on riigi poolt tellitud teadustöö reformi tekitatud ülekohut tunnistanud. Rahandusministeerium on uurimuse  üle vaadanud ja selle järeldused teadmiseks võtnud. Seega on ka Eesti riik sundüürnikele tekitatud ebaõiglust tunnistanud. Oleks ehk viimane aeg luua veel üks valitsuskomisjon. Seekord õigluse  taastamise komisjon, kuhu kuuluks ühelt pool valitsuse liikmed  ja teiselt poolt sundüürnike esindus.  Üheskoos suudaks mõlemad pooled suu puhtaks rääkida ja otsustada, kuidas minna edasi. Aga edasi minna tuleb, sest mädapaise, mis kolmkümmend aastat ühiskonda lõhestab, tuleb avada ja põletikvälja ravida. Seekord ei ole eestlaste kannatustusi  põhjustanud võõrvõim, nagu 1940. aasta natsionaliseerimisel, vaid omaenda parlamendi ja valitsuste otsused.

     

    Tallinna Ülikooli ekspertgrupi teadlased ütlevad konkreetsemalt: „Eesti riigil oleks mitte ainult eetiline püüda võimaluste piires võtta ette samme toimunud ülekohtu heastamiseks, aga  see aitaks kaasa ka ühiskonna usalduse tõusule riigi vastu. Sümboolsest vabandamisest sundüürnike ees üksinda ei piisa. Tehtud ebaõigluse tunnustamine, aga mööndusega, et oli, mis oli, need olid hoopis teised parlamendikoosseisud ja teised valitsused, seetõttu me nende möödalaskmise ei vastuta, õõnestaks usaldust Eesti riigi toimimise vastu. Tegemist oli ikkagi Eesti riigiga ja me ei tohiks aktsepteerida Eesti riigi poolset hoolimatust.”

     

    Seega tuleks riigipoolne hoolimatus omandireformi ohvrite suhtes heastada. Kohustab selleks ka eelpool nimetatud ORASe paragrahv 2, mis selge sõnaga keelab reformi käigus võimaliku uue ülekohtu. Ometi lasti sel tekkida. Seega pole varasemad valitsused omandireformi aluste seadust täies ulatuses täitnud. Nüüd on Reformierakonna ja Keskerakonna valitsusel võimalus ebaõiglus heastada. Selleks tuleks tunnistada eelmiste valitsuste hoolimatust, vabandada ülekohtuselt koheldud elanikkonna grupi ees ja alustada selle grupi materiaalsete kulutuste kompenseerimisega.

     

    Omandireform on kestnud kolmkümmend aastat. Kas ka reformi ohvritele osaks saanud ülekohtu heastamine läheb sama kaua, näitab aeg. Tähtis, et sellega alustataks. Et meie ajalukku ei jääks uusi varjatud lehekülgi. Et me jääksime ajaloo ees ausaks. Et aastakümnete pärast ei oleks tarvis juunikuus enam kahte leinapäeva tähistada.     

     

     

    Heimar Lenk

    Üürnike liidu juhatuse liige

    (Märkus: EÜL kodulehel on esitatud autori originaal, mis Maalehes ilmunuga on mõnevõrra muudetud.)

    https://maaleht.delfi.ee/artikkel/93711923/30-aastat-omandireformi-kodu-kaotas-75-000-inimest-paljud-otsivad-tanaseni-pangavola-koorma-all-tode-ja-oigust

     

  • Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

    Ajaloolise kultuuri jäädvustus omandireformist

     

    Sundüürnikest tehtud filmi "Verised majad" (2013) uus muudetud ja täiendatud versioon (2021) "Omandireform 30" on vaadatav Eesti Rahvusringhäälingu Jupiteri portaalis;
    Režissöör Toomas Lepp, stsenarist Heimar Lenk. Ühendage arvuti oma televiisoriga, vaadake suurel ekraanil ise ja levitage teistelegi teadmiseks - rääkige meist ja meie asjast tõtt.
     
     
     
  • Teadmiseks: ilukirjanduslik teos omandireformist „Õhusuudlused katkukaarel“

     

    Kirjanik Reet Kudu saatis 13. juunil, omandireformi 30. aastapäeval, üürnike liidule teate: „Üürnike leinapäeva eel ilmus mu uus romaan, kus ka sellest ebaõiglusest juttu. Küll pigem tragikoomilises kastmes, sest...

    loe edasi

  • Pressiteade 10. juuni 2021 Eesti Üürnike Liit

    Pentus-Rosimannus mõistab sundüürnike muret

     

    10. juunil kohtus Eesti Üürnike Liidu (EÜL) juhatus rahandusminister Keit Pentus-Rosimannusega. Arutelu teemaks oli omandireform, mille algusest möödub pühapäeval, 13. juunil 30 aastat.

    27. mail...

    loe edasi

  • 12. ja 19. juunil 2021 kl 13 Vikerraadio saatesarjas "Eesti lugu" omandireformist ja sundüürnikest, kommenteerib professor ekspertide grupi esimees professor Erik Terk

     

     https://vikerraadio.err.ee/1608229428/eesti-lugu-omandireform

    loe edasi

  • 13. juuni – omandireformi seaduse 30. aastapäev

    Omandireformi seaduse vastuvõtmisest Eesti Ülemnõukogus möödus 13. juunil 2021 juba 30 aastat. Selle tähtpäeva puhul tellis Eesti Üürnike Liit Postimehes ja Õhtulehes sisuturunduslikud leheküljed, millega tähistasime ebaõiglase seaduse kehtivuse...

    loe edasi

  • Kolmapäeval, 28. aprillil,  Rahvusringhäälingu portaalis sundüürnike teema!

     

    „Täna 30 aastat tagasi: omandireform jättis mitmed koduta“

     

    Esineb Eesti Üürnike Liidu juhatuse liige THEA GREPP, kelle suur pere sunniti lahkuma kodust Tallinnas Pärnu maanteel ja kes nõuab järjepidevalt Eesti...

    loe edasi

  • Kuula! Vikerraadio sundüürnike kompenseerimisest 29. märtsil 2021:

    Omandireformi mõjusid uurinud ekspertgrupp lõpetas – grupi juht professor Erik Terk ja EÜL juhatuse liige Heimar Lenk räägivad grupi töö tulemustest:

    https://vikerraadio.err.ee/1608143380/uudis-lauri-varik/1234348,

    Vikerraadio...

    loe edasi

Bänner