Kersti Sumera avalik märgukiri

Kersti Sumera avalik märgukiri

30.08.2019


Vabariigi presidendile Kersti Kaljulaidile,
Riigikogu esimehele Henn Põlluaasale,
Õiguskantslerile Ülle Madisele,
Peaministrile Jüri Ratasele,
Riigikohtu esimehele Villu Kõvele,
Kultuuriministrile Tõnis Lukasele.


Head taasiseseisvumise päeva kõigile!

Kõigi meie jaoks oli ãsja väga tähtis päev – päev, mil õnnestus taas kehtestada oma enesemääramisõigus ja -võimalus, päev, millest olime unistanud aastakümneid. Võis alata aeg, millest olime lootnud parimat. Lootsime üles ehitada oma riigi, kus me kõik võiks ennast õnnelikuna, väärikana, vabana ja vajalikuna tunda. Ja paljus on see eesmärk ka lähemale jõudnud, elu Eestis ongi palju paremaks läinud.

Aga mitte kõik, mis on juhtunud nende 28 aasta jooksul, pole hea ja rõõmustav. On sündinud ka palju ebaõiglust ja ülekohut, vabaduse tuules on avaldunud ka madalad tungid, ahnus ja hoolimatus. Mõnedki seadused on sündinud kiirustades ja üle jala, nii mõnigi inimlik eksimus, mida pole tunnistatud ega parandatud, on aegade möödudes kasvanud suureks. On ka seadusi, mis on tehtudki kellegi kasuks teiste arvelt. Mis oli ehk mõistetav ja vabandatav noore ja kogenematu riigi puhul, pole seda enam pärast pea kolmekümmet aastat soovimatust asju parandada.

Üks sellistest palju kannatusi ja segadusi tekitanud seadustest on omandireform. Juba algusest peale suurte vaidluste ja eriarvamuste saatel läbiviidud reform osutus paljude jaoks, kes oma elamispinda juba aastakümneid oma koduks pidasid, hoopis laostumise ja meeleheite allikaks; see soodustas mõõdutundetut äritsemist ja vastutustundetut käitumist, muuhulgas ootamatult süllesadanud omandiga, millega paljudel polnud mingit isiklikku sidet. Kuigi seaduses oli klausel, mis pidi ära hoidma reformi käigus uue ülekohtu tekkimise, ei hakanud see osa seadusest toimima ning ka kõik edaspidised parandused selle kiiruga ja läbimõtlemata reformi osas on alati ja ainult soodustanud vaid endisi omanikke ja mitte kunagi uusi elanikke, kel polnud sageli mingitki võimalust enam-vähemgi võrdväärsele elamispinnale. Omandireform, millest nüüd enam ei räägita, sest tahetakse lugeda lõppenuks, tekitab siiamaani ülekohut oma riigi kodanikele. Ikka veel tehakse hiljem täiendatud seaduste alusel otsuseid, mis rikuvad eesti inimeste elementaarseid inimõigusi - õigust kodule ja vara puutumatusele.

Just selline on meie juhtum.

Aastal 1994, pärast erastamisseaduse jõustumist, hakkasime ka oma korterit erastama. Korter oli vahetatud 3 teise korteri vastu – mu abikaasa Lepo Sumera ema korter, kus sel hetkel neljakesi (esimene laps oli juba sündinud) elasime pluss kaks väikest korterit, mis mu abikaasa EHL kaudu sai. Selgus aga, et erastamine polnud võimalik, sest korter oli juba tagastatud – selleaegsete seaduste järgi vigaselt, kuna Saksamaale järelümberasujatele polnud toona tagastamist ette nähtud. Korteri omandi üle toimus kohtuvaidlus, mis leidis lahenduse 2002. aastal Ringkonnakohtus meie kasuks ning andis meile õiguse korter erastada. Otsustava tähtsusega oli kohtulahendis see kaalutlus, et meie võimetus erastada loeti suuremaks huvide riiveks kui vastaspoole võimetus hakata teostama oma õigusi korterile, mis tegelikult nagunii nende valduses ei olnud. 2003. aastal erastasime igati seaduslikult elamispinna, kus olime elanud 1983. aastast alates.

Aastal 2006 tühistati ORAS-e teatud punktid, mille tagajärjel tuli Saksamaale ümberasunute tagastamistaotlused üle vaadata. Sõnastus “üle vaadata” ei tähenda kindlat nõuet tagastamiseks, küll aga on kohtupraktika seda alates 2006 selliselt tõlgendanud. Taaskord näide, kus eelistatakse Eestimaalt lahkunuid. Mitukümmend aastat pärast omandireformi kehtestamist lükati meid selle algusesse tagasi, aga nüüd juba uute täiendatud seaduste järgi. Kohus eeldas, et linn oleks pidanud 2003. aastal käituma 2006. aasta seadustest lähtuvalt.

Nüüd, 25 aastat hiljem, on olukord muutunud absurdseks – peale 16 aastat tagasi toimunud erastamist, kui inimene on seaduse ja kõigi paberite järgi oma kinnisvara omanik, on alustatud selle omandi tühistamist, et heastada nüüdseks juba pea 80 aasta eest võõrriikide poolt tehtud ülekohut. Jutt on riigikohtu lahendist (haldusasi nr 3-14-52793, 18.03.2019), mille järgi tuleb minu korter tagastada endisele omanikule ja erastamine tagasi keerata, kuna linn (hilisemate seadusemuudatuste järgi) poleks tohtinud seda korterit erastada.

Läbi paljude aastate on vähehaaval, mitmekümnete seadusemuudatuste abil nihutatud piiri endiste ja nõukogude-aegsete omanike vastandlike õiguste vahel ikka rohkem endiste kasuks. Nüüdseks on sisuliselt jõutud süütute inimeste vara konfiskeerimiseni seaduse tähe all. Seega - normaalse elujärjega inimesed, kes on oma elujärje üles ehitanud nõukogude ajal ja sattunud elama vanasse (endise omaniku) majja, seatakse kohtuotsusega fakti ette, et nad peavad loovutama oma kodu ja uue kodu loomisega alustama otsast peale. Seadus eelistab endise omaniku kolmanda põlve järeltulijaid, nüüdseid välismaalasi oma kodanike asemel, kes on aidanud eesti riiki reaalselt taasluua.

Omandireformi algusaastatel nähti riiklikul tasemel ette ka mingeid garantiisid (samaväärne asenduskorter) neile, kes oma nõukogudeaegse omandi pidid endistele omanikele loovutama ja ei saanud oma kodu erastada EVP-de eest. Edaspidi sellised garantiid kadusid ja inimesi, perekondi tõsteti sõna otseses mõttes tänavale või jäeti endiste omanike vabaturu hindadega üürinõuete meelevalda (nn sundüürnikud). Need, kes omal ajal siiski said erastada kinnisvara, mille suhtes hiljem seadused muutusid, jäävad varast ilma ja mingit asenduspinda ei võimaldata.

Teatavasti pole pärast riigikohtu otsust võimalik enam kuhugi edasi kaevata, riigikohtul endal on vastutus ja moraalne kohustus teha õigeid ja õiglasi otsuseid, kaitsmaks oma riigi kodanikke. Seepärast küsin, kas riigijuhid peavad sellist riigi eri institutsioonide ülekohut oma kodanike suhtes õigeks ja õiglaseks?

Juriidika on muutunud asjaks iseeneses - juriidiline ülikeeruline mäng seadustega on muutunud omaette eesmärgiks, aga reaalne tulemus, selle mõju inimestele ei huvita kedagi. Või õigemini - huvitab kitsast eliidi klikki. Riigikohtu lahendis, mille järgi otsustati negatiivselt meie kodu saatus, oli selgelt tunda kohtunike rahulolu - “seadus on vettpidav”! Pole vaja endal mõelda, kes vaidlejatest saab rohkem kahju - kas kodanik, kes kaotab oma kodu ja vara, või välismaalane, kellel pole seda vara kunagi olnudki. See, et seadus annab võimaluse 78 aastat tagasi kodu maha jätnud omaniku võõrriigi kodanikest järeltulijaile nõuda minu kodu endale, on lihtsalt absurdne! Ja et kohtunikud sellist seadust ka täht-tähelt järgivad, näitab, et neil puudub täielikult empaatiavõime ja elementaarne talupojamõistus, et püüda kaitsta oma riigi kodanikku. Riigikohtunikud ei pidanud vajalikuks teha kaalutlusotsus, milleks oli täiesti seaduslik võimalus, kuna alamate kohtute otsused olid erinevad. Halduskohus, linn ja Harju maavalitsus tunnistasid fakti, et kuna vara (minu korter) on füüsilise isiku heauskses omandis, siis seda ei saa tagastada, ringkonnakohus aga väitis hilisematele seadusemuudatustele toetudes, et linn ei oleks tohtinud korterit meile erastada ning riigikohus oli samal arvamusel. Kusjuures - kumbki kohus EI PIDANUD MIND PAHAUSKSEKS, aga kahju pean kannatama mina.

Mõlema kohtu järeldustes on vastuolu - kumbki ei sea kahtluse alla minu heausksust korteri erastamisel, mõlemad aga jätavad sellegipoolest oma otsusega mu korterist ilma, sest linn oli toiminud valesti. ORAS-e välismaalasi soosivate seadusemuudatuste valguses kemplevad omavahel riik ja linn, linn ja kohus, aga kannatajaks pooleks jääb mitte milleski süüdi olev eraisik, eesti tavakodanik.

Ennekuulmatult küüniline on tagasiulatuva mõjuga seadus, mis muudab kehtetuks varasemad otsused. Sellise seaduse vastuvõtmine on räige õiguskindluse printsiibi rikkumine. Riigikohtu ja ringkonnakohtu selgitus, nagu oleks linna erastamisotsus algusest peale olnud tühine, on sulaselge juriidiline keerutamine, mis toetub hilisematele seadusemuudatustele ja -tõlgendustele.

Ka ringkonnakohtu väide, nagu puuduks meil asjaõigusleping, (millega põhjendati minu omandi tühisust), on juriidiline mäng sõnadega. Tõsi, riigikohus siiski nentis, et erastamisleping ongi põhimõtteliselt sama mis asjaõigusleping.

Veel üks juriidiline knihv on seotud aegumise momendiga - erastamine toimus aastal 2003, aga kinnistusraamatusse tehti kanne alles 2005. Vastaspoole kaebus, nõue meie korterile oli aastal 2015. Riigikohus väidab, et 10-aastane aegumine, mille puhul ei saa meie omandust enam keegi vaidlustada, kehtib mitte alates erastamisest, vaid alates kinnistusraamatu kandest, järelikult 10 aastat pole veel täis, paar kuud jääb puudu. Samas nendib riigikohus, et inimene saab asja omanikuks alates erastamislepingu sõlmimisest. Missugune staatus oli siis omandusel perioodil 2003 - 2005? Linna viivitus kinnistusraamatu kande vormistamisel ei ole minu süü.

Kogu otsusest õhkub soovi kaitsta endiste omanike järeltulijaid, järgides nende heaks muudetud seadusi ja tõlgendusi. Kas siin on tegemist poliitilise kokkuleppega - kuulutada ükskord ometi omandireform lõppenuks? Kui nii, siis ei saa väita, et meil kehtib võimude - seadusvõim, täitevvõim ja kohtuvõim - lahusus, demokraatia alus. Või said viimased “lehma lellepojad” (tsitaat Lennart Merilt) tänu seadusemuudatustele oma noosi kätte? Kas pole siis tegemist sulaselge korruptsiooniga?

ORAS-e seadused on pikki aastaid ruineerinud tuhandeid perekondi, ka Lepo Sumera oleks võinud veel elus olla ja muusikat luua; meie lapsed on aga pea terve elu jooksul pidanud kannatama vaimse ja emotsionaalse stressi all, hirmus kaotada kodu. Praegune otsus ahendab oluliselt ka nende tulevikuvõimalusi – oma kodu loomist tuleb alustada tühjalt kohalt. See, et meie omand loetakse tühiseks, on riiklik omavoli - omand on omand ja ei tohi sõltuda sellest, kui vahepeal on seadusi ümber tehtud. Paljud ORAS-e seadused on kuritegelikud oma kodanike suhtes. Kusjuures - isegi ORAS deklareerib kohe alguses punkt 2 all, et omandireform ei tohi tekitada uut ülekohut.


Küsimused riigijuhtidele, millele palun vastust:

-          Kas riigikohtu kohtunikud on olnud erapooletud, kui tegid otsuse, mille tagajärjel kannatab kahju eesti riigi kodanik?

-          Kas ebaõiglaste seaduste järgimine juriidilise täiuse nimel (JOKK) on eetiline tegu, kui oli ka teine võimalus?

-          Kas loogikavastaste seaduste muutmist võivad algatada ka kohtunikud ise?

-          Kas vastuoluliste järeldustega ebaõiglaseid (ebaõigeid) otsuseid on võimalik parandada (muuta)?

-          Kas omandireformi seadused on ülimuslikud võrreldes põhiseadusega, mis ütleb, et igaühel on õigus oma kodule ja varale, ja et igaühe vara on puutumatu?

-          Millega on põhjendatud eesti tänase kodaniku kohustus kinni maksta II maailmasõja ajal võõrriikide tehtud kahjud teatud teistele inimestele?

-          Missugune riigi instants vastutab riigi poolt kodanikule tehtud ülekohtu, nii majandusliku kui moraalse kahju eest?

Lugupidamisega,
Kersti Sumera

 

PS Kersti Sumera selgituspostitus Facebookis

Kallid sõbrad, sõprade sõbrad ja muidu head inimesed!
Püüan, võibolla tulutult, ikka veel meie kodu säilimise nimel tegutseda. Õige pisikest lootust on siiski antud. Saatsin Eesti riigi juhtide aadressil läkituse, mille siinkohal ka fb-s avalikustan.

Ehk on mingisugust abi ka üldsuse arvamusest. Tean, et minu probleem ei tarvitse enam ammu kedagi huvitada. Kui aga siiski, saaksin teie toetuse näol julgustust edasi võidelda.

 

Vt ka:

https://www.err.ee/921177/tallinn-peab-lepo-sumera-lese-korterikaasust-uuesti-lahendama-asuma

Bänner